minachting

Fra Wiktionary

Nederlandsk

Substantiv

minachting hunkøn

  1. foragt

Bøjning

Best. Ental
de minachting
Ental diminutiv
 ―
Flertal
 ―
Flertal diminutiv
 ―

Udtale

  • (fil)
  • IPA: /ˈmɪnɑxtɪŋ/